Evar Saar

Koos liiklusvahendite, postisüsteemi, ajakirjanduse, hariduse ning seltsielu arenguga edenes 19. sajandil ka koha- ja isikunimede avalik kirjalik kasutus. Arutleti nimede üle, uuriti asustuslugusid ning kohanimesid.

Eesnimevaliku rikastumine uusajal on seotud kolme protsessiga. Kõige püsivamalt mõjutasid nimevalikut protestantismiga seotud arusaamad kristlastele sobivatest nimedest.

Eesti talupoegade lisanimed võisid edasi kanduda põlvest põlve, kuid tüüpiline isaliinis pärandumine võis ka kergesti katkeda. Isikut võidi elu jooksul kirja panna mitmel erineval põhimõttel tekkinud lisanimega.

Sellest perioodist pärinevad peaaegu kogu Eesti territooriumi katvad kõigi taluperemeeste nimesid sisaldavad dokumendid. Nendest vanimad on vakuraamatud mitmetes Põhja-Eesti piirkondades 16.

Ajalooallikatesse on läänemeresoome rahvaste muinasaja lõpu isikunimed jõudnud XIII sajandiga alanud perioodil. Vanade isikunimede käibelt kadumine meeste individuaalnimedes oli aeglane muutus.

Eestlaste isikunimesid keskajal on uurijad vaadelnud koos 16. sajandi isikunimedega, sest siis rohkearvuliselt kirja pandud põhiliselt taluperemeeste nimedes ei kajastu veel reformatsiooni ja 1558.

Perioodi algupoolest on Eesti nimede allikaid mõnevõrra rohkem kui 14.–15. sajandist, mis on kaetud lünklikumalt.