Liigu edasi põhisisu juurde

Rahvakalendri kujunemine ja kontaktid kultuuripiiridel

1025–1225
  • Kultuur
    Rauaaeg

Kalendrisüsteemi ja usundinähtuste juured on muinasajas, seotud erinevate piirkondade rahvastiku etniliste rühmade kokkupuudete, püsiasustuse kujunemise ja elatusaladega. Tsüklilises ajaarvestuses lähtuti kuu ja päikese asendist, klimaatilistest teguritest, vegetatsioonist. Ilmselt oli küttidel-korilastel kasutusel pigem kuukalendripõhine ajaarvestus, ent viljelusmajanduse  peamiseks elatusalaks kujunemisel segunes see germaani ning balti põlluharijate päikesekalendri ajajaotustähiste ja kombestikuga. 

Muinasskandinaavia mõjustustele viitavad jõulu-nimetuse omaksvõtt ja põhja-lääne-eestilise jõuluveetmise seosed varase maaviljelusega. Rukkiviljeluse osatähtsuse tõusuga 10.–11. sajandil seostub lääne-eestiline karusepäeva pärimus. Karusekünd (söödimaa künd) võeti ette enne rukkikülvi rukkiussi (oraseöölase) röövikute hävitamiseks. Teisiknime maretapäev (13.  juuli) sai karusekünni päev Karuse kiriku nimepühaku Taani kuninganna Margareeta järgi. 

Rohkete ühisjoonte esinemine soome, eesti ja balti kalendritraditsioonis lubab eeldada, et need kujunesid välja ajal, mil läänemeresoome rahvaste eellased olid tihedas kokkupuutes balti hõimudega. Ilmsetele germaanipoolsetele mõjustustele osutab suvise pööriaja tähistamine jaanitulekombe näol nii meil kui lõunanaabritel. 

Kuukalendrist pärineb kuufaasi neljas päev (neljapäev). Germaani kultuuris ilmajumalus Donarile pühendatud päevana oli sel eriline tähtsus (saksa k Donnerstag, ingl k Thursday) ning neljapäev kujunes kõige suurema maagilise koormusega nädalapäevaks, säilitades muuhulgas ühisjooni põlluharijate vegetatsiooni algust märkivate päevade tähendusega. Eestlaste, vadjalaste, isurite, liivlaste ja lätlaste kevadises rahvakalendris leidub jälgi maasse või maast kasvavasse puutumise keelust eesti tuule-, linnu- ja leheristipäeva, vadja-isuri maahingamispäeva, liivi nelja lehtpäeva, seto rahepäeva (räusäpäiv) ja läti ristipäevade kohta. 

Kirikupühakute kultuse jõudmine Eestimaale muinasaja lõpusajanditel seostub 4. sajandil pühakuks kuulutatud Laurentsiusega, kelle austamine tulepühakuna levis Lääne-Euroopast põhjamaadesse. Viljakuivatamine korstnata rehtedes tuleohtlikul suveajal sai eelduseks lauritsapäeva (10. august) omaksvõtule ning Laurentsiuse kiriku rajamisele rahva kooskäimiskohale Kuusalus. 11. sajandi lõpul ulatusid Kiievi-Vene vallutused püha Georgi nimel „võitluses paganliku kurjusega“ Laadogani. Tarbatu linnuse kohale rajati 1030. aastal Jurjev, rahvakalendris sai koha jüripäev (23. aprill) ning pühast Jürist sai karjapatroon ja huntide vaoshoidja.  

Uuri ja vaata lisaks

Süvene

Hiiemäe, M. 2008. Sõnajalg jaaniööl. II tr. – Eesti mõttelugu 73. Ilmamaa, Tartu, II peatükk. 

Hiiemäe, M. 2010. Pühad ja argised ajad rahvakalendris. Varrak, Tallinn.

Vahtre, L. 1991. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Tallinn. 

Kategooriad: