Kui „Taani hindamisraamat“ lubab teha järeldusi talude arvu kohta Eestis 13. sajandi esimesel poolel, siis hilisematest sajanditest võrreldavaid kirjalikke allikaid säilinud ei ole. 15.–16. sajandil moodustasid taluperemeeste enamuse adratalupojad, kes olid sunnismaised ja koormatud teotööga mõisas. Leidus aga ka piirkondi, kus märkimisväärne osakaal oli rahamakse tasuvatel vabatalupoegadel ning üksjalad , kelle koormised olid väiksemad, kuna nende talud olid äsja raadatud ja seega majanduslikult nõrgemad. See pilt on keskaja jooksul toimunud arengu tulemus, mida ei saa tagasi kanda 13.–14. sajandi oludele. Näiteks sunnismaisuse selgest väljakujunemisest saab rääkida alles 15. sajandi esimesel poolel.
Taluperemeestele lisandusid nende pereliikmed ja sulasrahvas. Eestlasi elas ja töötas ka mõisates ja alevikes. Pidevalt toimus väljaränne maalt linnadesse, kus kogu aeg vajati tööjõudu. Sunnismaisuse kinnistudes asusid tööjõu kinnihoidmisest huvitatud mõisnikud rännet takistama, kuid tõkked puudutasid eelkõige taluperemehi. Hoolimata mõisnike katsetest eriti 16. sajandil piirata talupoegade majanduslikke õigusi, säilis ka sunnismaiste talupoegade vabadus oma saadustega kaubelda, teenida lisa näiteks voorilisena.
Kuigi õpetatud kirjasõnas kasutati kogu Eesti põhielanikkonna kohta sõna „eestlased“ (ladina Estones), ei olnud see ei kultuuriliselt aga keeleliselt homogeenne. Igas maanurgas olid omad kombed ja oma keelemurrak.
