Tormilise 20. sajandi alguses kuulus mõiste eestlane veel etnograafia valdkonda. Kui noore Eesti vabariigi sõdurid paiskasid 1919. aasta jaanuaris Punaarmee väed Eestist välja, nurjates Venemaa esimese katse Euroopas revolutsiooni leek süüdata, imestati kust need eestlased küll välja ilmusid. Eestluse kujunemine oli aga siiski pikemaajalisem protsess, millele oli põhja ladunud eelnevate sajandite areng.
Rahvusmõtte moodustumise kulminatsiooniks võib pidada 19. sajandi ärkamisaega. See oli aeg, mil eestlaste ja estofiilide tegevus – seltside, koolide, ajalehtede, ühisasutuste asutamine ning üldlaulupidude traditsiooni algatamine – viis selleni, et eestlastest sai tavaline Euroopa rahvus. Protsessi kulgu sajandi lõpuosas soodustas asjaolu, et Läänemere kubermange kindlamalt tsaari-Venemaaga liita üritav keskvalitsus lükkas sakslasi tagasi surudes eestlusele mitmel alal tee lahti. Haldusliku venestamisega kaasnenud reformid parandasid talurahva seisundit, kuid kogu ühiskonda hõlmav jõuline venestusperiood tervikuna pärssis ärkamisaja optimismi ning ka eesti keele kui identiteedi keskme positsioon halvenes. Kui 1905. aasta Vene revolutsioon lõhkus patriarhaalse sideme tsaariinstitutsiooniga, muutusid olud soodsamaks.
Ärkamisaja mõju rahvusluse tekkimisele ei saa alahinnata. Just sellest ajast pärinevad mitmed eestlust tänapäevani ühendavad sümbolid – hümn ja lipp, laulupeod, „Kalevipoeg”, „Mu isamaa on minu arm”. Jakob Hurda (joonis 1) 1870. aastal sõnastatud eestluse „kategooriline imperatiiv” – eesti rahvas ei või saada suureks jõult ega arvult, küll aga vaimult – kandis rahvuslust järgmise saja aasta vältel ja kauemgi. Eriti surveaastatel on see osutunud vaimse vastupanu nurgakiviks. Hurda ütlus oli ka uue ärkamisaja ja taasiseseisvunud Eesti üks peamisi loosungeid, ja nii küsiti aastatuhandevahetuselgi, kas eestluse edendamiseks peab jõult ja arvult suur olema.
